Oli käre udu, linnud ei lennanud ja võrin muutus üha metalsemaks. Miskit voolas öökapilt alla, käis otsaga põrgus ja surises mööda päikesest läägelt helkivat põrandat voodijalani. Seal oli õige aeg hingetõmbeks, et veelgi vastikumalt jätkata. Teosammul, aga visalt torkas ta oma kõrgeimad toonid küünistena surnud tammepuitu ja tiris end magajale lähemale. Voodist paistis vaid üle pea tõmmatud hallikas-mustjas lapitekk, aga ei ole ka võimatu, et seal all ei lamanudki kedagi. Kusagil üsna, kuid mitte ka ülepeakaela kaugel suri jumalaid, purjus peaga kaotati ideaalid ja trükiti viimased raamatud keeles, mille nime nüüd enam ei mäleta. Meile tuttavas voodis siiski oli keegi või oli see vaid käsi, aga järsku käis kõva pauk, nagu linnu surmav sööst vasta kirikutorni, vibajas hele jäse oli löönud öökapile, ilmselt lootes tabada äratuskella. Võiks arvata, et nii võitlus lõppeski, valguskiired puurisid laugude vahelt sügavale pähe ja et seal ruumi vähe oli, siis pidi midagi ööst kogutut kõrvade kaudu salamisi kaduma, vesi juba kees, unise pääga pandi kruusi kohvi asemel suhkrut ja hiljem lisati suhkru asemel kohvipuru, munad keesid kuus ja pool minutit... Tegelikult kile lärm vaid ehmus ning kuigi ka tema vaikimisest kumises kogu tuba, siis voodis lamasid jälle suletud silmad. Näilist rahu tasakaalustas mittenäiline unenägu, laugude taga vahetasid kulunud fotod kiiresti kohti. Ühelt poolt ei tahtnud ta oma mälupilti uskuda, teisalt oli raske vastu vaielda. Ta teadis kindlalt, et surus kasutatud auru tagasikäigul kondensaatorisse. Ning siis, seda oli ootamatuse tõttu keeruline unustada, jahutas külm vesi temas auru nii, et viimane hakkaski kondenseeruma. Kolvid vurasid peaaegu täiskäigul, ratas võttis hoo üles, keegi karjus, hõisati rõõmust. Ja siis meenus, et M oli alati öelnud, kuis kogu võimsusega töötamine kulutab organismi liiga kiiresti ära, et tuleks proovida poole hooga, väiksema katlaga. Ja ta mõtles, et kui oleks tollal teadnud, et ebaõnne korral oleks võinud M-i põletada, raua vahele kinni kiilutada, oleks ta mõtte inimeseks saada kohe peast heitnud. Siis aga tahtmatu mõtisklus katkestati, toas laulis langenud inglite koor, kõlas kriginaid igale maitsele, seinalt kukkus peegel ning kuigi nii mina kui magaja polnud ebausklikud, tõmbus õnn selles majas seinapragudesse, kadus suitsuna korstnast. Taipamine, et toas huugab probleemse mineviku asemel äratuskell, võttis aega. Ning aega võttis ka äratuskell oma huugamisega, sest neil häältel oli surma maik. Metallist korpus võis põigelda kui madu, kuid tuli ka tema aeg. Üks paljudest unesegastest kobamistest vajutas lõppeks õigele nupule ning viivuks oli inimene oma lugematute kaotuste kõrvale võidu saanud. Võideti aga vaid põhjus-tagajärg seose esimest lüli, sest seinad olid löödud värisema, linnupoeg oli pesast lahkunud, kella plärin elas omaette elu. Magaja oli esmalt segaduses, siis üllatunud ja lõppeks hakkas huvi tundma, kuidas säärane isetegevus võimalik on. Ta uuris veelkord vana äratuskella, pani ta mitu korda kõrvale päris lähedale. Võis lausa tunduda, et lärm hoiab oma allikast eemale, kella juures on pisut vaiksem. Aga see võis tõesti ainult tunduda. Seejärel tammus ta ühest toa otsast teise, avas ja sulges kapiuksi, jäi akna juures seisma. Kas ka seal oli pisut vaiksem? Järsku tabas magaja, kes siis enam hoopiski ei maganud, end mõttelt, et miskit on valesti ainult tema peas. Vahel kerkis silme ette midagi unustatut, näiteks väikese poisi unistus saada suureks. Kõik segunes viimati unes nähtuga. Väikesel poisil oli aurumasina kuju ja siis aurumasinal poisikluti mõtted, viimaks polnud neil kahel enam mingit erinevust. Ja vaatamata sellele tundus kõik tõeline ning ainuvõimalik. Varsti hakkas vilin ja kriipiv õõv hoopis unuma, süda aga puperdas edasi, keha valdas rahutus. Siis istus magaja voodil, toetas pea kätele ja mõtles, et (või tegelikult oli see lihtsalt filmilint, mis ta meeltes lahti rullus) täna hommikul pole kohe üldse tuju tööle minna. Ümberringi oli kõik just kui rahunenud, ärevust tekitas vaid tema enda värisev põlv ja kui ta oleks taibanud ühesse neist maas lebavatest peeglitükkidest vaadata, oleks ta näinud värelevat, ebakindlat pilku. Toas oli lämbe, meie peategelane küll ei taibanud, millest, kuid juba lonkis ta jalgu järel vedades akent lahti tegema. Koos värske õhuga pääses aga tuppa kõrvulukustav vaikus, see ärritas nuuskpiiritusena, lõi vappuma kogu keha. Aken löödi instinktiivselt muidugi kohe kinni, kuid miskit oli nende sekundite jooksul muutunud. Jälle oli kuulda heledat vuhinat, kraapivad kiiksud ja kääksud tungisid läbi möödunud aastatest sellesse hommikusse. Üks toa pool oli vaat et uttu mattunud, kuigi udu ju ei olnud ja oli vaid sõda teises toa pooles pesitseva vaikusega. Siis jooksid mehed lahingusse, välkusid odad ja piigid, paukusid kahurid. Ning tärises rõvedat sügavat õõvvaikust. Kord pidi magaja sulgema kõrvad, et summutada luudeni ulatuvat kirinat, siis tahtsid kuulmekilet lõhkuda tema enda südame löögid. Võib kindel olla, et kusagil kaugel oli samal ajal rahu, kusagil oli keegi, kelle põlv ei värisenud. Ja ega me tea sedagi, kas magaja põlv siis enam värises, sest tuba oli mattunud paksu udusse. Või oli see katlast väljuv aur. Sest kadunud oli see tahe tööle mitte minna, udus vilksatas kuhi riideid, kostis metalset kära. Magaja lamas teadvusetult, kui ta üldse enam oli meie Magaja. Toas jooksis ringi pisike poiss, kes ei tahtnud saada selliseks nagu ta saab. Ja kuigi põrgukisa oli halvanud kõik meeled, võis riidekuhja asemel näha hunnikut sütt. Poiss haaras labida, viskas osa hunnikust ahju, kolb vurises, Kuigi liigutati vaid õhku. Siis roomas ülejäänud süsi juba ise koldesse, tuba huugas, lagi ja seinad vajusid kokku ja huugas kogu ilm. Kõik, mis sai hoogu juurde võtta, seda ka võttis, udu enam ei olnud, sest polnud vett ega õhku, oli vaid suur katel ja veel suurem kiirus. Miski kraksatas, kuid polnud aega märgata. Kusagil raviti pisikest palavikus poissi. Voodis pöörati teist külge, sest esimest ju enam polnud, oli vaid tükkideks lennanud aurumasin.
mu ümber voolab jõgesid
see ongi mu elulugu
elementide pime raev saledas stroofis
kus on laevad? küsib paadialune
eestlane vaikib hispaanlaste hulgas
lombid asfaldil kui kuradi silmad
jõgi paremal kui pikk irvitav suu
varsti ta neelab mind
siis ujun ülesvoolu kuni jõudu jagub
ma ei oska keelduda kui küsitakse
see üksik hallpea palvetas mu eest?
keegi lihtsalt peab olema mu eest palvetanud
04.09.11
