Kui kolid ühe jõe äärest teise äärde, siis vahel nagu ei koligi. Emajõe kalda asemel sammun millegi hoopis võimsama ääres. Aga silmad ei haara ju kumbagi, oma kordumatuses on mõlemad võõrad. Kui jooksmas käin, siis teised tervisesportlased tervitavad mind kui vana sõpra. Alul kahtlustasin, et ajatakse kellegagi sassi, et olen unustanud. Või oli ka Surnud Mehe majas („Hingede öö“ ) lihtsalt kombeks teeselda? Ja nagu pulmad ning matus koos, tuli see sügis kevadega. See ärevus!
Konverentsil oli kõnelejaid isegi Austraaliast ja Uus-Meremaalt, saali akustika aga saabus nõukaaegsest ehituskunstist ja suur osa ettekannetest jäi arusaamatuks. Selle kõneleja juures ei teinud ka veider aktsent mõistmist kergemaks. Nägin hajevil pilke. Kõik tegid näo, et kuulavad. Kõik tegid näo, et kõik kuulavad, kõik on korras, kuid samal ajal piilusid teisi, et kontrollida, ega keegi liig ebaviisakalt haiguta. Saal oli täis teeseldud huvi, kohustuslikku intelligentsust, ma-taipan-nii-hästi-mida-ta-räägib-üleolekut. Targemad said aru, et muidu tavalised noogutused-pearaputused tuleb ära jätta, polnud millega nõustuda, mida eitada. Kui kakskümmend minutit juttu kuskile saali kõrge lae alla ja seinapragudesse oli kadunud, siis konverentsi juht tänas nagu oleks peetud kõne Poolale kauaoodatud vabaduse toonud. Või tänas ta kergendusest. Kõik plaksutasid, oli pisut piinlik. Aga Poola vabadust ei toonud ka järgmine ega ülejärgmine kõne.
Etendus on läbi, võib minna kohvi jooma või koju magama. Kõik sagivad saalist teatrifuajeesse. Aga selles sagimises on mingit hirmu. Hoidutakse kaaslaste pilkudest, sõpradest kõnnitakse silmad maas mööda. Garderoobisabas tehakse tühjast tähja, helistatakse lastele-vanematele-töökaaslastele, teeseldakse peavalu. Ja kui keegi saalis toimunust räägib, siis kiidab ühe või teise näitleja mängu, valguskujundust. Mis seal siis rääkida, mõtlen. Aga iga tühisuse märkamine enda ümber on ju tühisuse märkamine enda sees. Meid on paljastatud.
